Ma ei mäleta, millal ma lakkasin luuletamast

ja elu muutus proosaks

oma kiirelt valmistatud hommikusöökide,

püstijalu joodud kohvi

ja varaste liiklusummikutega.

Millal lakkasin ma loomast oma reaalsust

ja võtsin vastu selle, mis lihtsalt tuli postkasti

arvete ja allkirjastamist vajavate lepingutena,

kolm nädalat ette plaanitud kohtumistena,

mis lõpuks ikka jäävad ära.

Millal ma ise muutusin kutseks,

aga mitte elu kutseks,

vaid ainult ametijuhendis määratuks.

Ja kõik rongid, tänavalaternad, pihlakad 

on nüüd ainult

rongid, tänavalaternad ja pihlakad -

neis ei sünni uusi varjundeid ega teki kujundlikkus.

On ainult e-kirjad, koosolekud ja kalender

ja vaata, kuidas tahad,

tundelistust ja rütmi neis ei ole.