Pärast kuut tundi dialoogi
sinu köögilaua taga
küsid mult ootamatult,
kas ma usun abiellumisse,
nagu küsiksid,
kas usun jumalat.
Mul hakkab ebamugav,
tahan tõusta ja kaduda,
sest ma ei tea,
kas vastaksin „ei“,
sest pole lihtsalt kohanud seda,
kes oleks säärast usaldushüpet väärt,
või „ei“,
sest see liit ei annaks midagi,
mida mul ilma poleks.
Või äkki vastaksin „ei“,
sest kuskil sisimas
tahan ikka
valges kleidis
kellelegi öelda "jah".
Kui palju lihtsam olnuks,
kui me arutlenuks
religiooni alustalade üle.
No comments:
Post a Comment