Ma ei karda jalutada laupäeva varahommikul
üksi läbi lärmava pulbitseva inimmassi
ega näidata peol õhusuudlust saatvale mehele
vastulauseks keskmist sõrme.
Ma ei karda uidata pimedas metsas
ega jätta esimese korruse akent ööseks pärani lahti.
Ei karda kõrgust, ämblikke ega kitsaid ruume,
ei süsti, lendamist ega metsloomi,
sest kui mulle kord on määratud surra karu käppade vahel,
siis ei pääse ma temast ilmselt ka südalinnas.
Ainult seda kardan, et äkki kogemata
astun oma lapsepõlvekodu sahvris hiirelõksu.
Ja seda, et jään hinges sama üksi
nagu kõik,
kes selle katuse all elanud.
No comments:
Post a Comment