Õnn ei ole minu suguvõsa geenides

 Õnn ei ole minu suguvõsa geenides.

Juba mu vanavanaema ei leidnud seda kergust

ja elas pahameele välja mehel ja lastel,

keelas käskis, kuni teistel tallad joostud rakku,

aga mis sa teed, selline oli aeg, 

ei saanud lihtsalt lahkuda.

Ja selline oli aeg ka mu vanaemal ja vanaisal,

kes ei oleks pidanud kannatama teineteist ära,

jääma ühe katuse alla aastakümneteks,

vaadates päevade kaupa köögis kella, 

nagu läheks aeg sellest rutem.

Aga kuidas nad teadnukski paremini,

kui õnne taga nõudma veel ei mindud.

Ja kuidas peaks siis minu ema ja isa,

mõlemad peredest, kus lepiti,

teadma, et lastel ei ole sellest parem,

kui jäädakse,

et maailm ei lõppe, 

kui minnakse.

Sest ka nemad on näinud mitu põlve 

hambad ristis vastupidamist,

sest isegi nüüd, kui aeg on teine 

ja pea 3000 paari aastas teab, et tuleb minna ära,

ei usu nemad ikka statistikat,

korrutavad, et tegelikult nii ei tehta.

Vahel mõtlen, et nad ei usu ka õnne.

Nii et selleks hetkeks, kui tulen mina,

ei ole meil aastakümneid rõõmust säratud

ja elu pärast õhatud,

meie tubades ei ole kunagi kõnnitud kergelt.

Nii et isegi kui ma üritan ja tahan olla targem,

ei oska ka mina mõnikord teha vahet,

millal on õige aeg lahkuda,

mõelda sellele, mis endale parem.

Ei oska õnnelik olla ka siis,

kui mul tegelikult on kõik olemas.

Mul lihtsalt ei ole neid geene.