Ehitades mudellennukeid 3.

Kahetuhande ja üheksanda aasta nutused riismed.

„Saša, sa lubasid, et räägime koju jõudes. Kas sa saad siia tulla?“ küsis Shännon poisilt telefoni teel. „Jah, ma tulen.“ Vastas noormees ja lõpetas kõne. Poole tunni pärast seisis ta tüdruku juures koridoris. „Kas sa põgened mu eest?“ küsis neiu kohe. „Miks sa nii arvad?“ imestas poiss. „Meid lasti kuu aega tagasi haiglast välja, sa lubasid, et räägime kohe. Sa ei vastanud mu kõnedele.“ Süüdistas tüdruk. „Ma vajasin aega, anna andeks, Shän. Kuidas sul Astridiga on?“ „Hästi, tänan küsimast. Tule istu.“ kutsus tüdruk. Noored läksid Shännoni tuppa ja istusid voodile. Tüdruk tõmbas teki peaaegu lõuani ning vaatas poisile otsa. „Hakkasin mõtlema, et millele sina mõtlesid kui me sealt ära tulime, sest tead, sellel hetkel kui sa ärkasid tundsin ma tohutut soojust ja õnne. See ei ole tavaliselt nii. Shän, kas sa mõtlesid minu peale?“ küsis poiss tasakesi. Tüdruk oli pikalt vait, kuid sosistas siis: „Jah,“ Sellele üürikesele vestlusele järgnes pikk vaikus. Kumbki ei osanud midagi enam öelda. Shännon oli hirmul, et kaotab oma kõige usaldusväärsema sõbra. Sašale sai kõik lõpuks selgeks, kuid ometigi tundis ta end eksinuna. „Mina ei pidanud kahetsema, sest tulin vabatahtlikult sulle järele, seepärast sain seal maailmas ka ringi liikuda.“ ütles lõpuks poiss. „Kuidas sa teadsin, et ma seal olen?“ päris tüdruk. „Sa ütlesid seda mulle, hüüdsid appi, näitasid mulle ähmaselt seda kohta kus oled. Igal öösel kui sa rändamas käid, tean ma kus sa oled. Sa saadad mulle ähmaseid mälupilte.“ Saša vaatas aknast välja, ta ei julgenud neiu poole vaadata. „See ei ole tavaline, onju.“ piiksatas plika. „Selle nimi on hingeline side, kui ma väga tahan suudan elada läbi seda mida tunned sina. Ma arvan, et sina suudad seda ka. Ma ei tea miks see nii on,“ kostis noormees. „Kas sa oled nagu mu hingesugulane...“ küsis tüdruk hämmingus. „Umbes nii jah. Shän, ma enam tõesti ei jaksa. Palun armasta mind. Ma väga palun.“ anus poiss. Neiu naeratas, kogu tema sisemus naeris. „Jah, loomulikult,“ ütles ta ning heitis voodile pikali. „Kas sa viitsid mulle mudellennukitest laulda?“ palus ta. Poiss tõusis, võttis Shännoni toa nurgas seisva kitarri ning seadis end tüdruku voodijalutsis sisse. Ta köhatas hääle puhtaks ja alustas: „I hear you've got a pocket full of words, that you keep in the garage, together with the feather and the fireworks.
A surftown hero who's got one foot in the garden where the neon-lighted cocktail glasses bloom,” Shännon sulges silmad ja teadis, et praegu on ta seal, kus kõik on hea. „And they built you a model airplane, like the one that brought you back to Lindbergh field. Now you're counting your change by the streetlights on India, „Hey, it's me again, I'm faded...could I please come over?”” Siniste juustega poiss vaatas aknast välja, öö oli saabunud. Esimest korda ei tahtnud ta enam ära minna. Ta oli nõus jääma.