Lagedal vilus ja näljas 1.

Kaksuthatüheksa kullakarva suvi, kodus Tapal, võrkkiiges.

Paljaste jalgadega hulkur

“Ma olen madalal sündinud, kuid mu kodu on kaugel väljas. Mu kodu on taeva ja tuulte peal ja lagedal vilus ja näljas,” laulis pentsiku välimusega noormees ja astus mööda kruusateed edasi. Ta heledad juuksed olid pulstunud ja nägu oli pruuniks päevitunud. Jalas olid tal vanad, tolmused teksad ja ülakeha kattis hele triiksärk, mille peal lahtiste hõlmadega vest. Õlal kandis ta väikest nahkkotti, kus oli sees kogu tema maine vara. Poiss oli paljajalu ja see ei paistnud teda sugugi häirivat, et teravad kivid tema taldade alla sattusid. Väljas hakkas juba pimedaks muutuma, aga temal ei olnud kuhugile kiiret. Õige pea heitis ta teeserva, puu alla pikali ning jäi sinna kogu ööks.

Hommikul ärkas poiss selle peale, et keegi togis teda meeleheitlikult jalaga. Silmad avades tundis ta togijas ära oma sõbra Voldemari, sõprade jaoks Voltsi. “Kuule, Jan, kas sina ka kunagi inimeseks hakkad ja lõpetad väljas magamise?” küsis Voldemar ja kortsutas kulmu. “Ah tead, mulle kohe ei istu see voodis magamise värk. Siin on taevas peakohal ja tähed säravad vastu, külm kah ei ole. Kui sa vaid teaksid kui palju erinevaid hääli öösel kuulda on. Väljas on huvitav magada!” vastas Jan ning ajas end kõrge rohu seest püsti. “Tule meile hommikust sööma. Ma võin kihla vedada, et sa ei ole mitu päeva söönud!” pakkus tumeda päine ning korralikult riides noormees. “No võib ju kah. Ega su ema kodus ei ole? Muidu ta hakkab mulle jälle epistlit lugema, et ma peaks ikka lastekodusse minema ja koolis käima. No mis sa teed kui mulle ei meeldi seal voodis magada ja koolipingis istuda.” “Ah ära pelga, ta läks juba ammu tööle ja isa on ikka väljamaal, tule nüüd!” Poisid hakkasid kõrvuti mööda teed edasi sammuma. Nad olid teineteisele parajaks kontrastiks: Voldemar oli korralikult riides, tumedad juuksed kammitud keskelt lahku ning nägu veel valge, sest kool oli alles lõppenud ja kellel siis aega on olnud päikest võtta. Jan, aga oli paljajalu, ta riided olid kulunud ning heledad juuksed takkus ja üsna pikaks kasvanud. Ka Jani nägu ja käsivarred olid pruunimad kui Voltsil. Varsti astusid poisid valgetest tellistest ehitatud majja sisse ja suundusid otsejoones kööki, kus Voldemar otsis kapist leiba, vorsti ja võid ning ulatas need Janile kes asus innukalt endale võileibu valmistama. “Mina kohe ei sa aru, kuidas sa suudad nii elada? Ime, et sa talvel ära külmunud ei ole. Mis sa üldse teed talvel? Ma pole sind eriti siis külavahel näinud.“ päris Voldemar. „Oh, ma teen nii mõndagi, aga enamasti kükitan oma onnis. Tead seda hurtsikut, no mis hurtsik see nii väga on, seda maja, viisteist kilomeetrit siit linnast välja? Seal taga on mul vägev elamine. Ikka normaalne koht, ilma voodi ja muu sääraseta.“ seletas Jan, võttes ahnelt leivast ampse. „Oot-oot, egas’ sa talvel maas maga?“ imestas tumedapäine sõber. „Ei-ei. Sa tule mulle külla mõnikord, siis näed. Ma ei oska sulle hästi seda kirjeldada aga põhimõtteliselt on see nagu onn, ainult igavesti suur ja sellel on põhi all, nii maapinnast pool meetrit kõrgemal. Ühel suvel, kui meie sinuga veel ei tundnud, mässasin kogu kevade ja veel pool suve takka otsa, et seda valmis saada, sest see pidi ikka ju kõvasti vastu pidama. Millal mul aega teda parandada.“ „Kuidas nii? Sul ei ole aega. Minu meelest sa muud ei teegi kui kolad mööda linna ringi ja magad puude all. Sinul ei ole aega. Kah tähtis mees!“ tögas Volts sõbralikult „aga eks ma tulen siis sulle varsti tõesti külla, toon toidukraami ja säärast värki. Sööma sa ju ikka pead!“ „Oh ära nüüd kohe minema hakka. Ma lähen sinna alles sügisel tagasi, siis kui väljas juba öösel külm on. Praegu on mul veel tuhat tegemist. Tead, ma ikka üritan veidi raha teenida, siit ja sealt. Sööma ma tõesti pean. Muidu jääks ju ainult luu ja nahk järgi.“ kõneles noormees. „Ei mina tea kus kohast küll sinusugused tulevad? Sa oled ju täielik frukt. No ma ei tea. Lihtsalt võtsid pähe, et kolid lageda taeva alla. Püha müristus, sa oled ikka peast soe!“ kurjustas Voldemar. „No päris nii see ikka ei ole, sa ju tead! Oleks mul kah isa ja ema ning selline kodu nagu sul. Aga ei, mina pidin seal kuradima lastekodus elama, lihtsalt sellepärast, et isa lasi ammu varvast ja ema on omadega pudelis kinni. Ühtegi lähisugulast mul ei ole, kõik on ammu surnd’ või siis polegi neid olemas. Ma mõtlen ema õdesi-vendi ja nii. Ja need lastekodu mutid olid ka ju päris arulagedad, muutkui hoia väiksemaid ja õpi ja õpi ja hoia väiksemaid. Alguses ma lootsin, et keegi ehk võtab mu endale, mõni tore inimene, aga kus sa sellega. Mul on liiga suured silmad, pisike suu, kõver nina ja pealegi olen ma liiga vana ning poiss veel takkapihta. Seepärast tulingi tulema,“ „Selles on sul küll õigus,“ nõustus Voldemar „ aga mis teha, kui nad raisad nii valivad on ja ainult plikasi endale tahavad. Egas’ sina süüdi ole, et poisslaps oled ja sa pimestavalt ilus ei ole. Aga no see vanuse asi, no samas on neil ju ka õigus. Mida noorem laps, seda kindlamalt ta ju uude koju püsima jääb. Ehk kutsub veel vanemaid emmeks ja issiks, aga ma kahtlen, et sina seda teeksid, sa oled ju ikkagi peaaegu viisteist ja kaua see enam on kui täisealiseks saad.“ „Oh, no lastekodusse sattusin ma üheteist aastaselt, siis olin mina ka väike...aga inetu. Jalga lasin aasta pärast, selleks ajaks oli kindel, et keegi mind ei taha. Kole kiiresti läheb see elu!“ rääkis Jan ning tegi endale igaksjuhuks veel ühe võileiva, mine tea millal jälle süüa saab.

Poisid tutvusid aasta tagasi täiesti juhuslikult. Voldemar märkas Jani jõekaldal istumas ja läks julgemalt ligi. Volts oli üldse hakkaja ning südikas poiss. Tal oli vist isegi oma tüdruk olemas, aga Jan ei tihanud eales uurida, veel vähem paluda ka seda plikat näha. Pärast jätab veel Voltsi maha, et sellel taoline räbal sõber on, ei ole seda häda tarvis. Igatahes istusid noormehed mõndaaega jõekaldal kõrvuti kuni lõpuks Jan küsis, et kas Voldemaril imelik ei ole sellise kaltsaka läheduses olla. Kui Volts siis seepeale heledapäist hulkurit altkulmu põrnitses ning ütles, et tema arust on Jan huvitav ja teistsugune, oli sõprus alguse saanud. Kumbki poistest ei lasknud end häirida sellest, et üks oli kaltsakas ja teine korralik külapoiss. See sõprus oli midagi taolist nagu Huckleberry Finnil ja Tom Sawyeril, ainult teistmoodi. Janil oli üldiselt vähe sõpru, aga palju tuttavaid. Ta teadis enamusi poisse, kes õhtuti väljas kondasid ja aega surnuks lõid, olid nad siis tema ealised või vanemad. Samuti tundis ta mõnd tüdrukut, kes elasid nendes ilusates ridamajades, linn ise ei olnud ju suur, rahvast oli vaid nii palju, et otsustati küla nimetus linna vastu vahetada. Otseloomulikult teadis ta kõiki selle linna lähedal elavaid kodutuid, üks neist hulkuritest oli ka Jani parim semu-Harris, kes elas oma isaga linnast paari kilomeetri kaugusel, lagunenud mõisahoones. Harrise paps oli teda mitu korda neile elama kutsunud, aga Jan pidas paremaks jääda truuks oma onnile linnast ja inimestest eemal. Ja pealegi mis vahet on sellel kas sa elad oma tehtud onnis või lagunenud mõisas, kus pole niikuinii midagi muud kui hiiglaslikud toad ja pikad koridorid. Aknadki olid seal kinni löödud nii, et pime oli nagu kotis. Aga suvel oli ju kõik teisiti, siis oli Harris maru vahva sõber, mis siis, et kusagil juuli lõpus läks ta alati oma isaga rändama, nemda lihtsalt pidid kolama paar kuud mööda kodumaad ringi ning said alles siis südamerahuga tagasi tulla. Jan otsustas, et ühel suvel, aga mitte veel sellel läheb ta nendega kaasa, narr lugu küll, kui oled vaba kui lind, aga ometi pole kodust kaugemale saanud.