30.1.10

Lagedal vilus ja näljas 2.

Suvi 009.


Eks vaatame siis kuu loojangut

Väljas oli juba südaöö, kuid üks naljakas kogu kükitas jõekaldal, veidi maad eemal sellest kohast kus Jan ja Voldemar kunagi tuttavaks said. Lähemal vaatlusel selgus, et see on tüdruk, üks ääretult kõhn ja valge nahaga, punase peaga türuk. Janil hakkas temast kahju ja ta läks lähemale. „Miks sa siin istud?“ küsis ta, kui oli peaaegu plika juurde jõudnud. „Oih“ ehmus tütarlaps, „ma ei märganud sind,“ „Miks sa siin istud?“ kordas hulkur oma küsimust. „Ma põgenesin ära,“tüdruk jäi vait, kuid lisas veidi aja pärast „sealt lastekodust. Tead küll, see mis seal linnas on.“ „Tean.“ Vastas Jan, ka tema oli kunagi põgenenud sellest lastekodust. Siin arvati olevat suurepärane koht ehitada üks kodu lastele, ilus loodus ja eemal suuremast linna melust. Mõtle vaid milline idüll. „Miks sa ära tulid?“ tahtis poiss põhjust teada. „Teele, üks kasvataja lõi mind. Igakord kui ma midagi valesti tegin, iga kord kui ma ei suutnud seda vastikut hernesuppi süüa, iga kord kui ma mõne taldriku maha pillasin ja ikka iga kord ja iga kord.“ tüdruk puhkes nutma. Ta nägi seal rohu peal välja nii habras ja õrn, et Janil hakkas peaaegu valus. Üldiselt ei valutanud ta kunagi oma südant teiste pärast, sest kui sa oled hulgus pead sa mõtlema vaid enda heaolule. Aga nüüd oli kuidagi teistmoodi. Jan istus neiu kõrvale. „Tead, ma olen hulkur. Mina tulin ka kunagi sealt lastekodust ära, mitu aastat tagasi,“ tüdruk tõstis oma pea ja vaatas Janile otsa. „Tulin küll hoopis teisel põhjusel, aga peaasi, et ära tulin. Mulle nüüd juba meeldib elada vabana ja taeva all. Mina olen Jan.“ poiss sirutas käe tütarlapse poole. „Mina olen Eeva,“ tüdruk surus Jani kätt. „Kuidas sina hakkama said?“ „Oh, alguses ma käisin vargil, varastasin toitu ja riideid. Ehitasin endale talveks onni ja suvel magan palja maa peal. Nüüd ma muidugi teenin oma söögi ausalt välja, kuigi alati see ka ei õnnestu.“ Eeva paistis kohkunud ja pisarad hakkasid uuesti tema silmist voolama. „Sina oled poiss, sinul on lihtsam hakkama saada. Sa oled ju palju vanem kah, aga mina olen kõigest peaaegu kolmteist ja vaata milline ma olen. Ma saan hukka!“ „Hei-hei, ära nuta!“ üritas Jan lohutada „Sa võid ju minuga kokku hoida, ma aitan sind!“ pakkus poiss, kuigi ta selles sügavalt kahtles. „Mina olin sinust veidi noorem kui ma ära tulin. Algus oli jah jube raske, ma olin üksi ja nii väike. Aga nüüd on kõik juba omad ja keegi kodututest, või tähendab hulkuritest ei tee mulle viga. Jää minu juurde, küll sa harjud.“ trööstis Jan, olles kindel, et teeb oma elu lolleima otsuse. Kodutu elu oli ikkagi karm, mis siis, et temal juba nõnda hästi läks. Nad istusid veel kaua jõekaldal, Eeva rääkis kuidas tema vanemad autoavariis surma said ja õige pea suri tädi vähki. Peale seda sattus tüdruk lastekodusse ja sealt edasi teate juba ise. Eeva oli tõesti kummaline, kuidagi habras ja arglik. Justkui laguneks kohe koost ja tuul viiks killud minema. Jan mõtles ka selle peale, et kui palju on ilmas tegelikult õnnetuid inimesi. Kasvõi tema, kelle ema lihtsalt loobus edasi pürgimast ning andis alla, ka Harris, kelle ema suri sünnitades poissi ja siis veel Eeva ja hulk teisi lapsi kes elasid seal vastikus lastekodus. Ilmas on tõesti palju õnnetust, aga kui kõik oleksid üksteise vastu head ja ei kakleks ja saadaks üksteist kes teab kuhu, siis oleks ju ka tema õnnelikult oma vanemate juures ning Harri isal ei oleks süümepiinu, et enne surma ta veel Harri emale halvasti ütles. Kurat, kui halvad on inimesed ja just need kellel kõik olemas on.

„Kuule, Jan, kas kuu läheb kunagi looja?“ küsis Eeva peale pikka vaikimist. Jan turtsatas. „Eks ta ikka läheb, aga pigem ta kaob nagu päikese käes ära. Kuu vist ikka ei looju nagu päike. Miks sa küsid?“ „Ma olen ammu tahtnud näha kuu loojumist, aga pole kunagi saanud. Täiskasvanud ütlesid mulle alati, et see on tobedus ja keegi ei vaata kuu loojanguid, ikka päikese tõusu ja loojumist. Aga päike, see on ju nii tavaline. Kuud ei vaata keegi, sest kõigil on vaja magada. Aga mina tahan näha kuu loojangut!“ protesteeris Eeva ja Jani meelest nägi ta nüüd välja palju julgem, tüdruku silmades oli midagi säravat. „Täiskasvanud on lollid. Kas sa ei ole siis kunagi lugenud „Väikest printsi“? Ükskord ma lugesin seda, kui ma sõbral külas käisin. Seal oli selgelt öeldud, et täiskasvanud on kinni oma numbrites ja tähtsates äriasjades ning neil ei jätku aega palju pisemate ja olulisemate asjade jaoks. Ilmselt olid ka need sinu täiskasvanud liiga oma ärides kinni, muidu oleksid nad sulle kindapeale kuu loojumist näindanud. Aga eks vaatame siis kuu loojangut, mul ei ole sulle niikuinii midagi paremat praegu pakkuda. Kuuloojang,“ Jan hakkas naerma, ta naer kõlas vabal ja nakatas peagi Eevat „kuuloojang on vaese mehe päikesetõus!“

No comments: