Kuradi 20! /3

Sellega kõik. Thank, God! et kirjutatud sain. Mul on nüüd uus ja palju parem idee, vist.

2:

„Miks ta ei võiks neid kõiki sõnu mulle lihtsalt öelda? Miks, kurat, ta räägib hoopis millestki muust? Ma teen jutuotsa juba lahti ning ta põikab sellest kiirelt mööda,” mõtles Sarah.

„Kuradi idioot!” kirus ta siis ennast, „need on sinu, mitte tema sõnad. Ta ilmselt ei oska vastata sellistele küsimustele nagu sina esitad,”

Sarah keeras end teki sisse ja jäi kannatamatult und ootama. Selleks kulus pea tund. Tüdruk vähkles kitsal voodil, kloppis patju, jalutas toas ringi, kohandas veelkord peaalust ning tõmbas lina sirgeks. Peale kõiki neid ponnistusi saabus rahutu uni.

Sarahi telefon helises. Ta võttis selle kätte ning silmitses ekraani. Seal vilkus poisi nimi. Tüdruk tundis, kuidas tema käed värisema hakkasid ja sisemus krampi tõmbus. Ta vajutas „vasta”. Sellel hetkel käevärinad lõppesid.

„Mis sa praegu teed?” küsis Karel.

„Ah, kätt seon sidemesse,” valetas Sarah.

„Mis juhtus?” ehmus poiss.

„Väike õnnetus,” luiskas neiu edasi.

„Tule minuga välja!” kutsus poiss.

„Millal?”

„Kohe. Keskväljakul näeme, Lepatriinu,”

„Olgu,”

Sarah läks vanaema arstikapi juurde ning otsis sealt rulli valget sidet. Ta vaatas oma käsi ning otsustas parema kinni siduda. Ta nägi veidi vaeva ning torkas siis käe sügavale taskusse, et vanavanemad seda ei märkaks.

„Ma lähen välja!” hõikas ta elutuppa ning jooksis väravast välja. Tänavale jõudes kookis ta käe uuesti välja ning mõtles, et valetada pole tegelikult üldse ilus, aga see vähemalt paneb poisi talle kaasa tundma ning just seda ta enda arvates hetkel vahaski, pisut kaastunnet.

Karel seisis, käed taskus, väljakul ning naeratas Sarahile.

„Näita mulle oma kätt!”, palus poiss.

Neiu sirutas sidemes jäseme ette. Noormees võttis sellest õrnalt kinni.

„On valus?” küsis ta.

„Jah,” valetas Sarah.

Karel puhus sidemele peale.

„Hakkas parem?” uuris ta.

Sarah noogutas.

„Oh sind, väikest, küll!”

Nad jalutasid veidi maad edasi ning istusid kollasele pargipingile.

Karel pööras end näoga tüdruku poole ja lausus: „Abiellu minuga!”

Sarah ainult naeris, kuid jäi järsku vait.

„Sul on oma tüdruk,”

„Enam ei ole,” teatas poiss, „abiellu minuga!”

„Tobu, ma ei ole nii vanagi, et abielluda saaks!” naeris plika.

„Vahet pole. Ole lihtsalt nõus. Ma tahan ainult sind,” ütles Karel tõsiselt, „näed?” Poiss tõmbas tüdruku vasaku käe pöidlalt puust rõnga ja torkas selle teise käe nimetissõrme.

„Korras,”

Sarah vaatas teda ehmatanult.

„Nüüd oled sa minu oma,” sosistas noormees.

Vahepealseid päevi ei suutnud neiu loendada, ainus mida ta teadis oli see, et vahepeal jõudis kätte sügis.

„Koli minu juurde!” pani Karel ühel õhtul ette.

„Ma pean koolis käima,”

„Käid minu juurest!”

„Mu vanaema ei luba,”

„Lubab, ma küsisin tema käest,”

„Valetad,”

„Ei,” luiskas poiss.

„Ainult üks nädal,” andis Sarah järele.

„Olgu. Ja siis veel üks ja nii edasi,”

Plika viskas paar riideeset koti, hüüdis vanavanematele, et ta läheb ning kõndis Kareli poole, teadmata, et vanaema polnud luba andnud ning sai tema peale väga pahaseks.

Tüdruk ärkas, vaatas enda ümber ringi ning hüppas voodist välja. Ta jooksis trepist alla ja tema süda tagus meeletult. Sarah paiskas köögiukse valla ning küsis:”Millal ma koju tulin?”

„Mis sa vassid plika?” ei saanud vanaema aru, „Sa pole kodust ära olnudki. Ainult ühel õhtul käisid ujumas, aga see oli pea nädal tagasi,”

„Mis kuu praegu on?”

„Juuli,”

Sarah istus põrandale ning toetas selja vastu seina.

„Mis viga, laps?” päris segaduses vanaema.

„Ei midagi,” pobises tüdruk ning läks oma tuppa tagasi.

Ta uuris arvutist järele, et viimane vestlus Kareliga toimus kaheksa päeva tagasi.

Poole kuu pärast ei olnud poiss end ikka näole andnud.

„Kui ma kaua korrutan, et teda vihkan, siis ühel hetkel usun seda isegi,” õpetas Sarah ennast, ta kustutas poisi oma kontaktide hulgast ja otsustas, et kogu temasse puutuv oli olnud nüüd minevik. Poiss oli reaalsuse jaoks liiga ebareaalne. Mittekunagi olemas ja alati puudu.