KÕIK MIDA MA KUNAGI USKUSIN

I elu

jooksin läbi vihmasaju

loigud kui ookeanid maas

märkasin katuse serval

istuvat väikest valget kassi-

naeratas ees ootavale

päevale vastu, trotsides

vihma ja metsikut raju

II elu

valge kasukas veest juba

läbi ligunenud, täitsa

märg ja natuke räpane

silmad tal veidi rähmas kuid,

see ei takista teda ju

maailmale naeratamast

III elu

miks ta istub siin vihmases,

täiesti lageda taeva

all, ega lähe kuhugi

varju, peitu selle valangu

eest, mis ta nii ära määrib?

IV elu

ta ei tee minust väljagi,

ning vesi aiva sajab sealt

pilvepiirilt alla, tehes

õhu niiskeks, kummaliselt

värskeks ja peaaegu uueks

V elu

see on mulle võõras, täitsa

tundmatu ning veidi hirmus,

õhk, pisike lumine kass,

tegelikult mina ise

veel kõige rohkem, vägagi

VI elu

kõik millesse ma kunagi

uskusin on justkui kaotsi

läinud käest, üsna kadunud

ma ei tunne ennast ega

üldse mittekedagi teist

ja veel vähem seda looma

teda, seal katuse äärel

VII elu

seljataha ma vaadata

ei julge, pole mõtetki

tahan uskuda, vägagi

et tulevik on täna ja

ei mitte üldse homne päev

IX elu

taban endas lootuse

tahan seda uskuda, et

valge kass oli kõik millest

ma eladeski unistanud.

Apelsinist küpsis.

Kuu või paar tagasi. Kirjutatud ühe Valge Kassi mälestuseks.