Esimest korda on mu "luuletuses" keegi äratuntav ja päris. Kes mind paremini tunneb, tabab ilmselt kohe ära, keda salaja seitsekümmend kaks korda maha lastes, ma neid viletsaid ridu kirjutasin. Päh!

sa oled

nii ilus

ja jutukas

ja sümpaatne,

et hinge lööb kinni mul sees

oled

nii rõõmus

ja naljakas

ja sõbralik,

et silme ees võtab kirjuks.

oled

nii vahva

ja elus

ja põnev,

et lausa lolliks ajab

aga kõik sõnad

su suus on valed,

isegi tõde

jääb poolikuks

ja siirus

õhus laiali valgub.