25.4.11

Metsikud lepatriinud

KAHEKSAS PEATÜKK

„Paul, pai Paul, anna mulle see kriidikarp kapi otsast!” lunis Kelsa ja vaatas onupojale moosipurgi siili näoga otsa.

„Sa kohe oskad segada,” Poiss põrnitses plikat tusaselt ja lõi raamatu kinni.

„Vaata, et sa niimoodi lugedes pimedaks ei jää. Mida sa istud siin toas, õue tuleb minna!” kamandas tüdruk ning pani käed puusa.

„Mida sa tänitad? Ega sina mu vanaema või Olav ei ole. Mine kiusa Tsenmarki või mõnda oma sõpra,” Paul ulatas Kelsale karbi ning istus uuesti diivanile

„Kui sa nii igav inimene ei oleks, siis sa teaks juba ammu, et vanaisa magab oma toas ja memsu, Olav ja Tsenmark läksid poodi.” Tüdruk tegi poisile nägusid.

„Ma ei taipa, miks sina siis siin töllerdad?”

„No, issandjumalappikene! Sa, Paul, oled ikka nagu eile sündinud. Muud ei tee, kui loed ja isegi ei tea, et mulle tuli Sassu külla,” pahandas Kelsa leebelt.

„Ma ei jõua neid sinu semusid meeles pidada, lapsehoidjaks on sul Olav.” Paul süvenes uuesti raamatusse.

„Ei tasu kohe nii kuri olla, sul võivad sapikivid tulla,” lõkerdas plika ja jooksis toast välja.

„Ise sa oled üks suur sapikivi,” torises poiss ning keeras lehte.

„Kus sa nii kaua olid?” uuris Sassu ja sättis oma hobusesaba.

„Ah, Paulil on jälle paha tuju. Tal pole üldse naljasoont,” ütles Kelsa tõsiselt ja istus sõbranna kõrvale maha. „Mida me siis joonistame?”

„Teeme hoopis seda keksumängu,” pani Sassu ette.

Kaks õblukest tüdrukut asusid usinalt kiviplaatidele jooni tõmbama. Plikad ei märganudki, kui Paul trepile ilmus, neid veidi aega silmitses ja võrkkiike pikali viskas. Loomulikult oli poisil raamat kaasas ning ta jätkas lugemist.

Varsti tormasid õuele ka Mart ja Indrek. Nad olid pisut imestunud, et muidu nii poisilikud, mängivad Sassu ja Kelsa nüüd keksu ja joonistavad roosade, helesiniste, kollaste kriitidega. Poisid istusid murule, ajasid tüdrukutega juttu, oodates ise kannatamatult, et saaks midagi asjalikumat tegema hakata.

„Igavesed põngerjad,” torises Paul, tõusis võrkkiigest püsti ja seadis sammud uuesti toa poole, „Nagu lasteaed. Kusagil ei saa rahulikult olla.”

„Pai Paul, ära ole meie peale kuri,” ütles Kelsa.

„Jäta juba see paipaulitamine. Ma ei viitsi sinu totrusi kaasa teha. Mul on kõriauguni sellest, et siin majas kõik nagu kaheaastased on.”

„Paul, mis sul viga on?” küsis Indrek ja vaatas endast tunduvalt suuremale poisile otsa. Lapse pontsakad põsed olid päikesest ära põlenud nimg tumedate kulmude alt paistsid välja sügavsinised seasilmad.

„Mina olen ainuke terve mõistusega inimene siin majas. Vigu tuleks otsida teistelt, eriti aga Olavilt. Iga suvega muutub ta järjest titemaks. Mul on raske uskuda, et ma temaga ühevanune olen,”

Neli sõpra silmitsesid hämmeldunult endi ees seisvat Pauli. Neil oli raske uskuda, et veel mõni aasta tagasi, oli sama poiss nendega koos mänginud ja üdini sõbralik olnud. Lapsed ei saanud aru, miks ta Olavit pidevalt maha tegi ja nendega lakkamatult tõreles. Nende jaoks oli hiiglama vahva, et üks kuueteistaastane noormees viitsis nendega mängida ja pidas lugu asjadest, mis Kelsale ja tema sõpradele korda läksid. Ja nüüd tuli Paul, kes väitis, et see on totaalselt vale ning mõistuse vastane. Kuidas on võimalik, et tal puudub nüüd igasugune mängu- ja naljasoon?

Sellest lastele väga segasest olukorrast päästis kõiki vanaisa, kes tuli avatud aknale ja palus Paulil korra tuppa tulla. Vanamehel olevat poisile pakiline jutt, seejärel tõmbas ta akna uuesti kinni. Noormehel ei jäänudki muud üle, kui tuppa vantsida ja vanaisa ära kuulata.

„Ma olen alati arvanud, et ei ole mõtet küsida kelleltki, et kas midagi on korrast ära, kui see on niigi palja silmaga näha,” alustas vanaisa oma tugitoolist.

„Sul on õigus, see on üsna vaimuvaene küsimus,” kostis Paul ja toetas end vastu köögilauda, kiigates tänavapoolsest aknast välja, et kas teised juba poest tagasi ei tule.

„Ma ju näen, et sel suvel on sulle midagi meie juures väga vastukarva. Sa oled tulekust saadik olnud turris ja pahur. Tean, et sa oled üsna tõsise loomuga ja armastad omaette ninapidi raamatutes konutada, aga nüüd on midagi väga korrast ära.”

„Kõik ei peagi rõõmsad olema nagu Olav või Kelsa,” pomises poiss vaikselt.

„Mida sa ütlesid?” küsis mees, kuigi oli väga hästi kuulnud, mis Paul ütles.

„Siin käib üks igavene vahet tegemine!” pahvatas noormees ja uuris hoolega oma paljaid varbaid.

„Mis vahet siin tehakse siis?” kortsutas vanaisa kulmu.

„Ikka Kelsa ees ja Kelsa taga, vahele natuke Olavit ka. Aga mina ja Tsenmark?”

„Räägi palun ainult enda eest. Sten-Marten ei käi mossitades ringi ja ei õienda kõigi kallal, minu meelest on ta talvega palju enesekindlamaks muutunud ning tublisti trenni tegema hakanud,”

„No olgu,” torises Paul, „aga miks siis mina kehvem olen, kui Olav ja Kelsa?”

„Kas sa tunned ennast kehvemana kui nemad?”

„Otseloomulikult. Ma ei jõua hommikul silmi lahtigi teha, kui ma juba kuulen Kelsa vaimukustest või Olavi heasüdamlikkusest. Ma olen ka olemas, tead.” Poiss istus lauale ja näppis sõrmedega vakstut. Ta tundis end vanaisa ees oma rahulolematuse ja vingumise pärast väga halvasti, kuid ei tihanud enam ka alustatut järgi jätta.

„Aga sa ära tunne end neist viletsamana. Sa oled väga tark ja arukas poiss. Te neljakesi olete kardinaalselt erinevad, teid ei saa ühe mõõdupuu järgi võtta,” andis vana mees nõu, „Paul, sa ei ole minu silmis sugugi halvem, kui teised lapsed. Mina olen kõigi vanaisa ja mul on igaühega teist omamoodi läbisaamine. Ma usun, et ei valeta, kui ütlen, et vanaema arvab ja tunneb täpselt samamoodi.”

Köögiuks lendas lahti ja sisse astus Olav, suur kilekott näpus.

„Tere, me jõudsime tagasi!” teatas ta ning pani ostud külmkapi ette maha.

Paul vaatas teda viivuks väga häiritult ning tormas siis koridori, riivates tugevasti tädipoja külge.

„Mis tal minu vastu viimastel päevadel on?” küsis Olav nii iseendalt kui vanaisalt.

Kostusid tümpsuvad sammud teisele korrusele viivalt trepilt, hetk hiljem lõi Paul üleval ukse kinni. Teine poiss hakkas kilekotti tühjaks tõstma. Õige pea astus kööki ka Tsenmark ja tihedalt tema kannul tuli Kelsa koos oma sõpradega.

„Ära seda jäätis külma pane!” palus tüdruk ja sirutas käe välja.

„Kust sa võtad, et me jäätist ostsime?” päris Olav ning ei teinud kärsitutest lastest välja.

„Tsenmark ütles, et te ostsite!” hõikas Indrek tagant poolt.

Sten-Marten vaatas nagu muuseas mujale, oma süüd kinnitamata või ümber lükkamata.

„Kui ma teid siia kallale lasen, siis saab jäts ju kohe otsa,” täheldas kõige vanem poiss.

„Vanaisa, jah, me võime ju jäätist?” nurus Kelsa, sahtlist juba lusikaid otsides.

„No mis jäätis see on, kui maitsta ei anta,” naeris mees, „aga minge kaussidega õue. Kes seda plätserdust siis pärast koristab. Ega mitte sina Kelsa?”

Tüdruk tahtis nagu midagi öelda, kuid sai ka ise aru, et õues süües on palju lihtsam köögis puhtust hoida.

2 comments:

Barbaara Lohe said...

"... sul võivad sapikivid tulla" :D:D:D:D väga hea.

Apelsinist küpsis. said...

no mis sellest suurest sapi pritsimisest ikka tulla võib. :)