Metsikud lepatriinud

SEITSMES PEATÜKK

Mart loopis pisikesi kive vastu teise korruse akent. Ta hakkas juba kannatust kaotama ning pidas aru, kas keegi läbi une üldse kuuleb õrnu kolksatusi klaasil. Poiss tahtis juba uksele koputama minna, kui aken lahti lükati ning unine Olav sealt välja vaatas.

„Mart, va raisk, mis sa tahad nii vara hommikul?” pomises noormees ja hoidis suure vaevaga ainult ühte silma lahti.

„Palun andeks, et ma su üles ajasin. Ma tahan teada, kas Kelsa on siin? Kodus teda ei ole, ta isa pole veel tagasi jõudnud.”

„Mida sa selle Kelsaga,” poiss heitis pilgu seinakellale, „hommikul kell kaheksa teed?”

„Kiirelt on vaja Indreku juurde minna. Olav, noh, ole nüüd! Aja ta üles,” nurus Mart, hüpates jalalt jalale. Hommik oli veel üsna jahe, kuid see ei takistanud teda kandmast lühikesi pükse, õhukest särki ja loomulikult oli ta paljajalu.

„Kels, maast lahti, üks su sõge sõber tahab Indreku poole minna!” hüüatas Olav valjult ning tõmbas akna koomale. Ta sikutas tüdrukul teki pealt, mõttes siunates Marti, kellel polnud õrna aimugi, mis kell on viisakas teisi inimesi suvevaheajal üles ajada.

„Ma ei taha minna,” oigas plika ja tõmbas end kerra, hoides tugevasti padjast kinni.

Noormees istus onutütre voodiservale ning raputas teda õlast.

„Pagana Mart!” tigetses Kelsa, ajas end püsti, et otsida üles oma päevalillega särk.

„Ütle edasi, et kui ma teda korra veel siin enne kella kahtteist näen, siis ei lähe tal enam nii hästi,” Olav komberdas oma aseme juurde, viskas pikali. Vana voodi ragises poisi raskuse all, kui ta ennast näoga seina poole keeras ja teiki üle pea tõmbas. Ta kuulis, kuidas uks kinni kolksatas ja Kelsa vaikselt trepist alla jooksis, jõudis veel mõelda, et toas on mõnusalt jahe ning siis suikus poiss sügavasse unne, ärgates uuesti alles peale keskpäeva.

„Kels ei olegi veel tagasi?” imestas Olav kapist kaussi võttes.

„Ei ole, ei ole,” ühmas vanaisa tugitoolist ja keeras lehte.

„Tead ka, mis kell see Mart juba akna all oli?”

„Mina olin juba kuuest üleval. Tavaliselt ei ole Kelsale mingi probleem seitsmest ärgata. Ma ei saanudki aru, mis ta täna nii turris oli.”

„Me läksime veidi enne kahte magama,” lausus Olav ja vaatas maha.

„Mõistust pole teile kummalegi palju antud,” täheldas vana mees, pani ajalehe käest ja tõusis püsti, „Söö kõht täis ja tule siis õue, mul on tarvis üks töö ära teha.”

Poiss noogutas ning võttis külmkappist piimakannu. Hoolimata sellest, et vanaisa teda väljas ootas, ei hakanud Olav kohe sööma. Ta lasi pilgul köögis ringi käia ning üritas end harjutada mõtteda, et paari päeva pärast on ka Sten-Marten ja Paul seal. Vaatamata tohutule kiindumusele oma onupoegade ja kõigi teiste sugulaste vastu armastas poiss kõige rohkem olla vanavanemate juures koos Kelsaga. Siis tundus alati, et iga asi on omal kohal ja täpselt parasjagu. Kui maja oli rahvast täis, oli raske leida kohta, kus pisut omaette olla, pidevalt toimus mingi ringi sehkendamine ja nii armsast vaikusest ei jäänud midagi alles. Isegi nüüd, kui nad kõik olid juba suureks kasvanud ega olnud enam pisikesed tited, suutsid Paul ja Tsenmark teha kohutavalt palju asjatut lärmi. Vahepeal rääkis onupoegadest vanim nii mõttetut ja igavat juttu, et Olavil tekkis tahtmine talle paar obadust virutada. Tal ei olnud midagi nende vastu, aga eladeski ei suutnud ta suhtuda neisse säärase heldimusega nagu Kelsasse. Ilmselt oli asi ka selles, et plika oli temast õige mitu aastat noorem, erinevalt poistest, kes olid peaaegu sama vanad ning eelkõige oli Kelsa ainuke tüdruk. Ja veel milline tüdruk.

Olav võpatas, kui vanaisa aknale koputas. Ta sõi kiirelt kausi tühjaks, viskas selle kraanikaussi ja tõotas, et katsub selle enne vanaema ära loputada.

„Mul on vaja, et sa sinna kuuri katusele roniks,” teatas vana mees ning viskas lapselapsele paari töökindaid.

„Ei ole probleemi,” teatas noormees ja vinnas end esmalt madalale garaaži katusele, kust ronis edasi kuuri omale.

„Viska mulle need kaks traadipusa sealt!” juhendas vanaisa ning sirutas käed välja, „Ja siis mine natuke serva poole ja vaata, kas eterniit on sealt veel terve.”

Olav liikus julgelt katuse teise serva, kükitas ning tõmbas käega üle katkise pinna.

„See tuleb välja vahetada,” hüüdis ta, „Muidu hakkab sisse sadama.”

„Selge, aitäh sulle. Tule nüüd alla.”

Poiss tundis kuidas päike lõõskas talle lagipähe, nahk oli tal juba ammu märg. Ta vaatas välja sobiva koha, toetas käe katuse servale ja hüppas mängleva kergusega alla.

„Mis sa selle traadiga nüüd teed?” uuris ta vanaisalt.

„Ah, ma ei tea isegi veel täpselt.”

„Abi ei ole tarvis?”

„Ei, ei. Mine nüüd, küll ma kutsun, kui mul sind vaja on.”

Olav tõmbas kindad käest, pidades aru, et miks ta need üldse paari traadirulli alla viskamiseks kätte oli pannud ja jalutas siis toa poole, plaaniga õhemad riided selga panna. Poolel teel jäi ta seisma ning hüüdis: „Aga kus memsu on? Kas tal ei ole abi vaja?”

„Ta läks poodi. Ole sa nüüd maru rahulik, jõuad meid aidata küll ja veel.”

Poiss kehitas õlgu ja astus jahedasse esikusse. Tümpsuvate sammude saatel jooksis ta trepist üles ning suundus hämarasse nelja voodiga magamistuppa. Ta tõbas kardinad eest, kuid sellest ei saanud väga valgem - päike oli parajasti teisel pool maja. Olav tõmbas kapi sahtli lahti ning varsti polnud seal endistest korrast midagi järel. Ta ei vaevunud riideid enam lappesse seadma, sest niikuinii on mõne aja pärasts seal veel hullem segadus. Vanaema ja vanaisa juures oli lausa konti murdvalt raske puhtust ja korda hoida. Distsipliinist ja kommetest jäi sammuti väga vähe alles. Ometigi ei torganud majas ega hoovis silma, midagi musta, katkist või lohakalt visatut.