Metsikud lepatriinud

ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK

„Kelsa, täna on teisipäev,” sosistas vanaema ukse vahelt.

Kottpimedas toas liigutas ennast keegi. Voodi nagises, kui tüdruk end püsti ajas ja magamistoast käsikaudu välja hiilis. Peale seda, kui Tsenmark paksu teki akna ette riputas, kippusid kõik lapsed väga kaua magama, enam ei ajanud neid tõusev päike üles.

„Mis kell on?” uuris plika ja hõõrus silmi.

„Kümme hakkab juba saama,” vastas Karoliina, „Seepärast ma tulingi sind äratama, et vast sa tahad ikka isaga ühel ajal koju jõuda.”

Kelsa noogutas ning küsis, kas ta enne minekut midagi hamba alla saab. Uni oli kui silmist pühitud ja laua taga istudes oli tüdruk sama ergas ning rõõmsameelne kui muidu.

„Tulge siis siia, kui asjad lahti pakitud saate. Poisid pole ka Markot ammu näinud,” hõikas vanaema järele, kui plika juba uksest välja lendas. Ta pistis tulistjalu kodu poole jooksu.

Samal ajal tuli teiselt korruselt alla Tsenmark, endal silmad pahupidi peas.

„Mis asja te lärmate siin ’ommikul vara?” torises poiss ja suundus vetsu.

Kelsa lükkas ukse ettevaatlikult lahti ning vaatas esikus ringi. Ta ei olnud juba kuu aega kodus käinud, sest isa oli väga pikalt ära. Tüdruk astus sisse ja piilus kööki, kus oli vaid paks tolmukord, seejärel tõttas ta elutuppa ning leidis isa diivanilt istumas.

„Issi!” kiljatas plika ja jooksis mehe juurde.

„Oi, Kel-Kel,” imestas Marko, „sa tulid nii vaikselt, et ma ei kuulnudki.”

„Ma mõtlesin, et sa ei tulegi tagasi,” ohkas tüdruk ja kallistas isa.

„Mis häda mul sinna väljamaale jääda on? Pealegi, Kel, see oli viimane kord, rohkem ei sõida ma sinu juurest ära.”

„Kas me nüüd läheme loomaaeda?” uuris Kelsa ja sättis end mugavamalt mehe sülle.

„Kohe täna või?”

„Nojah.” Tüdruk noogutas innukalt.

„Pakime siis asjad ruttu lahti.”

Kelsa keksles isa kohvri juurde ja hakkas lukku lahti sikutama.

„Me peame memsu ja vanaisa juurest läbi minema. Memsu tahtis, et sa ennast poistele ka näitaks,” ütles ta, samal ajal triiksärke põrandale loopides.

„Ei tea,” kõhkles Marko riideid põrandalt üles korjates, „kui mind palju vaadata, siis viimaks kulun ära.”

„Ära jama,” lõkerdas tüdruk ja torkas šokolaaditahvli endale taskusse.

„Ma nägin seda küll,” naeris isa ning läks musta pesu kuhjaga vannituppa.

„Niisiis, et jääb loomaaed?” päris ta elutuppa naastes.

„Jah,” kilkas Kelsa, „ma võtan igaks juhuks tossud ka kaasa.”

„Muidugi tee seda,” noogutas isa ja haaras laualt auto võtmed, „viimaks pistetakse sind veel ahvi pähe puuri.”

„Kas sa tahad emale ka külla minna?” uuris Marko, kui nad juba pool tundi sõitnud olid.

„Kas sina tahad?” küsis plika vastu ning puuris isa pilguga.

Mees muutus ebalevaks ja trummeldas sõrmedega vastu rooli.

„Mina ei taha,” lausus Kelsa, nähes isa kimbatust.

Markol hakkas kohe kergem ning ta palus tütrel edasi jutustada, mis ta sel suvel juba teinud oli. Tüdruk toetas pea vastu ust, rääkides samal ajal kiiresti ja elavalt kõigest, mis meelde tuli.

„Ah sa vana kurat!” torises isa, sõites kogemata august läbi.

„Sa vana kurat jah,” kordas plika ja pühkis verist nina.

Mees vaatas hämmeldunult lapse poole ning pidas auto teeservas kinni.

„Mis sul juhtus?” imestas ta, otsides bardatsokist paberit.

„Kui sa august läbi kimasid, siis ma virutasin endale rusikaga kogemata vastu nina,” naeris tüdruk.

Valge paber muutus kiiresti punakaks, kuid naeratus plika näolt ei kustunud hetkekski. Teda ei hirmutanud veri, ta leidis hoopis, et see on uskumatult lahe.

„Kahju, et poisid seda ei näinud,” ohkas ta.

Marko purskas naerma, ta paitas Kelsa sasipead ja tundis end väga õnnelikuna, et just temal säärane taibukas ja hakkaja tütar on. Neid pidi ees ootama suurepärane elu, nüüd, kus ta ei pea enam pidevalt reisima. Korraks oli mees plaaninud ka elukoha vahetust, sest enam ei vajanud ta isa ja Karoliina abi, kuid siis mõistis, et äärmiselt arutu oleks kiskuda Kelsa välja keskkonnast, mis on tüdrukule nii omane ning kallis. Ilmselt ei oleks keegi ka selle plaaniga nõustunud, sest plika kuulus sinna linakesse – oma vanavanemate, sõprade ja lõputute seikluste juurde.