11.5.11

Metsikud lepatriinud

KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK

„Kel-Kel, mis me su sünnipäevaks siis ka süüa teeme?” küsis vanaema peo eelõhtul.

„Tahaks kooki,” õhkas tüdruk.

„Mis kooki siis?”

„Head,” itsitas plika ja sikutas Tsenmarki juustest.

„Ema, tee martsipani kooki,” hõikas Rein avatud aknast sisse.

„Ei!” karjatas Kelsa ning tormas aknale, „Sina mine üldse ära, mis sa räägid rumalat juttu! Ma ju ei söö martsipani kooki,”

„Seepärast seda teha tulebki,” naeris onu ja läks tagasi pika laua juurde, kus vanaisa, Paul ning Olav juba toimetasid.

„Kas Brite toob lihakraami?” tundis Reinu naine Mirjam huvi.

„Lubas nagu tuua, tema on alati selle eest vastutanud,” kehitas vanaema õlgu ja tõi retseptiraamatu lagedale.

„Siis võiks teha paar head salatit. Mulle on alati meeldinud sinu tehtud toorsalat,” sädistas Mirjam ning hakkas kõigi üllatuseks pikalt ja laialt vatrama toitudest, mida ta armastab, mida ei salli. Tavaliselt oli ta üsna vaikne ja hoidis tahaplaanile, lastes Karoliinal vägesid juhatada, kuid seitseteist aastat perekonnas olid teinud oma töö ning viimaks andnud talle pisut julgust jagada laste vanaemaga oma mõtteid ja seisukohti.

Alguses oli Karoliina pisut hämmeldunud ning häiritud, et keegi teine tema tööd tegema asus. Vana naine leebus alles siis, kui minia suutis Kelsalt välja pinnida, mis kooki tüdruk ikka tahaks ning pani salativaliku kiirelt paika.

„Midagi peaks täna valmis ka tegema,” ütles Tsenmark, kellele pakkus kokkamine suurt huvi, sõna sekka, „Homme läheb muidu väga kiireks.”

„Ole siis armas ja pane makaronid keerma,” lausus vanaema ja võttis riiulilt suure poti. „Kelsa, kui palju neid sinu sõpru tulema pidigi?”

„Heldeke, need söövad ju nagu elajad,” naeris Mirjam uurides vahukooretordi retsepti.

„Sassu, Indrek, Mart, Hendrik, Fred, Marju, Anna, Laur, Peep. Üks, kaks kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa,” loendas tüdruk esmalt nimesid ja siis oma sõrmi. „Üheksa!”

Olav seisis keset kööki ja vaatas nõutult ringi. Ta oli üllatunud, et kedagi teist toas ei olnud, üldse oli majas kuidagi kahtlaselt vaikne, mis tundus väga imelik, sest inimesi oli juba hetke seisuga vähemalt üheksa. Muidugi oli tal tore koos oma onude, nende laste, Mirjami ja vanavanematega – nad kõik olid tema perekond, aga ometigi tundus poisile, et üleliigset sagimist oli liiga palju.

Väljast kostis automürinat ja noormees jooksis toast välja, et avada värav emale ning isale, kes olid just saabunud. Ta polnud vanemaid pea kuu aega näinud ja rõõmustas väga, kui tema imekaunis ema tumehallist Audist välja astus ja hüüatas: „Oled sa tõesti minu poeg?”. Naine võttis päikseprillid eest ning kissitas silmi oodates, kuni Olav temani jõudis.

„Oh sa mu väike armas,” naeris Brite ja kallistas noormeest.

„Ja taas kord tuletame meelde, et poiss on peaaegu seitseteist,” raporteeris Olavi isa pagasnikut avades, „Ole meheks, vii need kotid ruttu tuppa, söögid tahavad külma saada. Tere kah.”

„Tädi Brite!” Kelsa tuli hirmsa jooksuga eikusagilt ning Tsenmark oli tihedalt tema kannul.

„Kuidas mu lemmikud lapsed elavad?” uuris tädi ja kallistas mõlemat.

„Kuidas me neljakesi kõik sinu lemmikud oleme?” küsis Sten-Marten.

„Aga miks siis ei saa?” manas naine näole väga pettunud ilme, lisades siis kavalalt, „Aga mulle tundub, et kellelgi on siin täna sünnipäev.”

Olavi isa krahmas Kelsa sülle ja keerutas teda.

„Mul tuleb lõunasöök üles,” kõõksus tüdruk.

Mees lõpetas lapse solgutamise ning pani ta maha.

„Öelnud siis enne, sa oleks võinud niiviisi mu puhtad riided ära määrida,” naljatas ta.

„Lähme nüüd teiste juurde,” pani tädi ette võttes tagaistmelt oma helekollase ridiküli.

Naine läks oma madalatel punutud kingadel üle muru, erkpunane seelik tuulekäes lendlemas. Tema pikad paksud juuksed langesid korralikult seljale ning mõlemad – nii Kelsa kui Tsenmark leidsid, et ta on justkui ilmutis, üks väga hea ilmutis keset nende hoovi.

„Kes küll laua kattis?” imestas Mirjam, kui ta koos Britega viimaseid kausse, kanne ja anumaid lauale paigutas.

„Minu meelest tegi seda Kelsa ise, sest kõik poisid läksid koos vanaisaga poodi.”

„No tule nüüd siia,” kutsus Mirjam, „Mitu kohta siia kaetud on?”

„Kolmteist,” lausus Brite peale kiiret üle lugemist.

„Nii... Ja mitu külalist tal tuleb?”

„Mulle ta ütles, et üheksa või ütles seda ema, ma ka ei mäleta.”

Mõlemad naised silmitsesid veidi aega lauda ja purskasid siis naerma.

„Ta on pannud meie poisid ka oma sõprade sekka istuma.”

„Paul on kindlasti ekstaasis, kui saab koos üheksa- ja kümneaastastega süüa,” märkis Mirjam, „Mis me teeme siis nüüd?”

„Ah,” lõi Brite käega, „las olla, poistel endal jalad all ja suud peas, kui ei meeldi, kolivad teise laua taha ümber.”

„Naljakas, et kõige noorema auks korraldatakse kõige suurem pidu,”

„Aga tema hoiabki ju kogu seda seltskonda siin koos. Ilma Kel’ita istuksime kõik oma nurgas ja nokitseksime midagi. Kas sa siis ei mäleta, kuidas kümme aastat tagasi sattusime siia oma peredega heal juhul korra aastas?”

Mirjam noogutas ning tundis end veel kindlamana, nüüd, kus Brite kohal oli. Seitsmeteistkümne aastaga olid naistest väga head sõbrannad saanud.

„Kuulge, teeme jooksuvõistlust,” pani Kelsa ette.

Nooremad lapsed olid otsemaid nõus, kuid Olav, Paul ja Tsenmark vaatasid üksteisele veidi ebalevalt otsa.

„Kas me ei peaks enne natuke seedima? Päris korralik laar sai ära söödud,” uuris Paul.

„Ei, mh,” kortsutas tüdruk kulmu, „sa võid stardi anda, kui sa joosta ei jaksa.”

„Mis siin nüüd toimuma hakkab?” uuris Marko, kes oli laste seas elevust märgates lähemale tulnud.

„Kel-Kel sunnib meid jooksuvõistlust tegema,” oigas Tsenmark.

„Ohooo,” imestas Marko hõigates täiskasvanutele. „Hei teie! Lapsed hakkavad võidu jooksma.”

Kui sünnipäevalaps oli kõik ritta seadnud ja sõnad peale lugenud, võttis ta ka ise koha sisse – Olavi ja Mardi vahel – ning lubas Paulil stardi anda.

„Täiesti pöörane,” irvitas Tsenmark.

„Noh, olge valmis ja läks,” karjus Paul käega vehkides ning kogu lastekari pani jooksu.

Olav magas meelega stardi maha ja sörkis pööraselt tormavatele külalistele ja Tsenmargile järele.

„Noh, küta nüüd, Olav!” hõikas Rein.

„Muidu saad veel väikestelt pähe,” naeris Mirjam.

Korraga olid kõik täiskasvanud püsti ja elasid jooksule kaasa. Kogu aed täitus kilgete ning hõigetega, kui kaksteist paari jalgu ringi ümber krundi tegid. Indrek läks üsna varsti juhtima ja võitis, kuna Tsenmark oli meelega grupist maha jäänud ning sörkis Olaviga koos viimaste seas.

Sünnipäevalised vajusid hingeldades murule, mõni tormas kohe morsikannu juurde. Tükk aega oli kuulda jutte, kuidas keegi oli jala ette pannud või küünarnukiga toginud, aga sellest ei tekkinud mingit riidu.

Marko ja Rein olid õue muusikakeskuse toonud, lisaks jutuvadale hakkas nüüd kostma vali lõbus muusika.

„Kas me tohime tantsida, tädi Karoliina?” uuris Sassu.

Vana naine noogutas ning togis jalaga oma abikkasat, kes selle peale end püsti ajas ja ta tantsima palus.

Kelsa hoidis kõvasti Tsenmarki kätest kinni, hüples ja keerutas ning lasi poisil end õhku visata. Lõpuks jooksid kõik pidulised pikas rivis mööda hoovi, pugedes õunapuude okste alt läbi, moodustades erinevaid kujundeid, lastes muusikal end õhtusse saata.

1 comment:

Barbaara Lohe said...

ridikül on väga hea sõna :D
Aga see meeleolu hakkab mulle meenutama Bullerby't, samasugune helgus ja rõõm, ja see on ju hea.