"Kuidas elad, Eestimaa laps?"

Piinlik on juba öelda, aga ma võitsin jälle. (Olen juba nagu Karlssoni sõber Väikevend.) Homme antakse mulle üle kiituskiri ja viis rubla, loen oma töö ka konverentsil ette. Ja nii armas, et minu ümber on tõsiselt vahvaid inimesi, kes enam ei viitsi üllatust teeselda, kui neile räägin, et taas esimeseks tulin.

Kuidas elad, Eestimaa laps?

Meie majas on tubade vahel õhukesed seinad, mis kostavad kahjuks ülemäära hästi läbi, vahel isegi vappuvad, kui keegi raskemate sammudega ringi liikub. Jälestan neid seinu ega anna ehitajatele iial andeks, et nad ei raatsinud veidike rohkem materjali kulutada ning sellega mu elu kvaliteeti parandada.

„Mis otsaga sa mõtled?” kriiskas ema elutoas.

„Kuradi idioot, mitte millekski sa ei kõlba!” Isa kõlas nii kurjakuulutavalt, et see tõi mul kananaha ihule. Võtsin kätega kõvasti ümber põlvede kinni, oma pehmel voodil kägaras lamades, soovisin, vähemalt tuhandendat korda, et oleksin üks teine tüdruk, teises peres, teises linnas, võib-olla isegi teisel planeedil. Aga ma ei olnud – mul olid ikka need samad laiad põsesarnad ja liiga suured silmad, mis sobiks kõigile, aga mitte minule, vanemad elasid oma luhta läinud elusid kodus täie rauaga välja, ning mul oli see pisike, lausa nääpsuke väikevend, kes tahtis olla kõige parem laps maailmas, aga tal ei tulnud see kunagi välja.

Nüüd oli poiss oma sünnipäevaks saadud põrkepalliga viisakalt mängida üritanud, aga just tema kiuste lendas see kollane kummist asjake vastu vitriinkapi klaasist ust ning lõi sealt tüki välja – kõike seda teadsin uksest välja astumata.

Oleks sel hetkel kohal olnud mu sõbrad ja tuttavad, kes aina ohkavad, et mul on nii vahvad vanemad, stiilne kodu, suurepärane elu. Siis oligi, kui keegi külas käis, ema või isa tööasjus ära sõitis, vend magama läks, aga muidu meie majas ainult karjuti – normaalne kõneviis visati ammu prügiga ühes tänavale.

Korraga kohkusin, kõhus hakkas lausa keerama, jõudsin vaid püsti hüpata ja siis hakkas see peale. Alguses kostis vaid üks ahastav hüüe, sellele järgnesid mõned vandesõnad ning siis tõreles ema nii, et terve maja kajas: „Need nõud! Miks nad siin kraanikausis vedelevad? Kas ma olen teie teenija või?”

Jooksin ummisjalu kööki, ette ja taha vabandades, olles ise teadlik, et sellest pole vähimatki kasu. Heledal sametisel diivanil kössitas venna nurgeline kogu, kuid ma teadsin juba ammu, et ta istub niimoodi ning peidab oma äranutetud tulipunaseid silmi, mida isa taluda ei või. Mis lapsed me niimoodi oleme, kui ei tohi pikalt tagajärgedele mõtlemata ühtegi sammu astuda, kartes pahandada vanemaid? Mis kodu see on, kui siin kunagi naerda ei taha?

Tundsin ja nägin, kuidas mu käed kraani lahti keerates värisesid – vihast ja hirmust, ma ei peljanud ema lakkamatut sõnadetulva ega ringi sahmimist, kartsin vaid, et isa tõuseb laua tagant püsti ning tuleb rääkima, kuidas minuvanuselt võiks juba majapidamistöid meelde tuletamata teha. Ema lendas mööda tube ringi, õiendas kordamööda minu ja väikevenna kallal, võttis üles vanu pahandusi, mis üheski teises peres poleks isegi jutuks tulnud.

„Ära raiska nii palju vett!” kostis isa toolilt tõusmata, kui ema parasjagu hinge tõmbas.

Kruttisin veevoolu väiksemaks, üritasin tugevamalt nühkida, võimalikult ruttu valmis saada, et ei tuleks kuulata enam isa õpetussõnu, mis pidavat mind paremaks inimeseks tegema.

Just need vanemate olematud sihid ning meile pandud ootused ajasid mind iga päevaga üha enam hauda, pugesime oma nahast välja, seisime pea peal, tegime ära kõik trikid, aga polnud kunagi piisavalt head. Mind lohutas ainult mõte, et paljude suletud uste taga elavad ka teised lapsed, kes ei jõua ära oodata, et saaks kodust välja kolida. Ka nemad saavad suureks, samuti nagu kõik need, kelle vanemad ei karju ega nõua võimatut. Loodan, et siis nad mäletavad hästi selgelt, mis tunne see on, kui oled oma lapselt võtnud võimaluse vastata küsimusele: „Kuidas läheb?”, rõõmsate silmadega ja ausa südamega: „Hästi.”