...kui mõni laupäevaõhtu muudab elu...igaveseks.
oma embusesse mässisid kõik.
nende räästaste all sai vanaks uus,
lagunes tuhaks pärl,
aga kõmisev kivirada
viis meid põldude vahele ära.
öö huugas ja meelitas
sooja sallina mu jalge ümber,
su põskedel loojusid punased sireenid.
meil ei hakanud külm
ega jäänud me vanaks.
iga kaotsi läinud sekund oli esimene.
seisime tänavalaternate all,
ootasime, kuni neist said leegiheitjad.
siis ei olnud maailma enam olemas -
ka meie pildusime sädemeid.
No comments:
Post a Comment