28.12.11

Lumetus. MUSTA KOERA TRAAGIKA

28/12/2011 - pole mina, vaid hoopis keegi, keda kohtasin, kogemata, oma mõtetes ringi uitamas.

Täna peaks olema talv. Uksest välja astudes vaatab mulle vastu rõõmsalt rohendav muru, päike on sama terav kui aprillis, tuul on soe ja mängib lõbusalt tamme okstes.
Läheme musta koeraga juba neli aastat mööda sama tänavat, ainult teed, kust ära keerame, on iga kord erinevad. Kõrged tormist räsitud kuused on kuidagi nukrad ja väsinud, hoiavad vaid vaevu silmi lahti ja noogutavad tervituseks. Väike rõngassabaga krants tuleb meile järele, kuid nähes, et meie minek ei lõppe veel nii pea, pöörab otsa ringi ja suundub koju. Allaandja! Mets astub meie ees tagasi ning peagi kaovad nii minu kui koera varjud puude vahele, linnake jääb vaikiva vaatlejana ootele.
Ta tuiskab, pea uljalt kuklas, läbi kõigi jäätunud lompide, teeb veidi üllatunud nägu, kui käpad märjaks saavad ja jalad sügavale vajuvad, aga siin kõrgete kuuskede ning veidi madalamate põõsaste seltsis on must koer nii õnnelik, et mul ei ole südant talle midagi keelata ega kombeid meelde tuletada.
Torm on palju pahandust teinud - oksi ja risu vedeleb kõikjal ning iga natukese aja tagant lõikab mõni maha langenud puu meil tee ära. Kuid oleme juba harjunud - vilunult ronin jämedatest kuuskedest üle, must koer hüppab mulle järele, vahel, kui tihedad oksad tema lennuteed blokeerivad, poeb ta tüve alt läbi. Koos pääseme pea igalt poolt läbi, miski ei saa takistada meid sel hommikusel jalutuskäigul, kaaslasteks vaid pilvede tasane sõudmine.
Kõrge laotus ülal on nii sinine nagu oleks välja lõigatud lasteraamatust, maailm on vaikne ja inimene magab veel, aga meie musta koeraga oleme avastanud juba uue maailma, teinud läbi suured seiklused ning väljunud puude vahelt võitjatena. Kui palju rikkam oleks kõigi elu, kui nad viitsiks varajasest kellaajast hoolimata soojadest mugavatest tubadest välja tulla ning veeta mõne tunni silmi peseva detsembriga.
Uurin koeralt, kas ta on nõus koju tagasi pöörduma, ning üheskoos võtame suuna pisikeste kandiliste majade poole. Alustuseks otsin mõne, kellega oma emotsioone jagada.

1 comment:

Barbaara Lohe said...

Ma juba jõudsin su proosas mõttejuppe-pilte igatsema hakata "silmi pesev detsember" näiteks.