Vanaemade lugu

 16-aastase Katrini vanaema käib neil igal kolmapäeval külas, aga tüdruk pole kunagi kodus. Küll on tal trenn, siis väga pikk koolipäev või on ta mõnel sõbrannal külas. Ja vanaema paneb kommikarbi tema tuppa lauale ning arvutab, mitu aastat tagasi see oli, kui tüdruk istus tema põlvel - saab 12. kui Katrin rääkis talle oma päevast - saab 8, kui lapselaps tal külas käis - saab 5, kui ta mäletas, mis moodi tüdruk välja näeb ja kuidas ta hääl kõlab - saab 2. Kaks väga üksildast aastat.

 Kui 14-aastane Maria vanaema juurde läheb, on ta alati millegi pärast kuri - kuri, et ema käskis, et aeg läheb raisku ja et tal on surmigav. Vanaema teeb pannkooke ning pakub Mariale kõike, mis parajasti kodus on, aga tüdruk mossitab edasi. Tal on hetkel dieet ning magusat ei söö ta peaaegu üldse. Vanaema naeratab alati nukralt ning üritab mõista, miks tänapäeva tüdrukud peavad kaaluma 45 kilo.

 Hiljuti täisealiseks saanud Oskar sõidab vanaema juurde siis, kui tal on raha vaja, sest memmel on alati puid, mida lõhkuda, maa, mida kaevata, asjad, mida parandada. Ja vanaemal on taskus ka 20 eurot, mille ta torkab Oskari pihku, saades vastuseks mokaotsast podisetud aitähhi. Kui vanaema õhtul mõtleb, paljukest nad poisiga rääkisid, ei meenu talle lausetki. Oskar ei vasta enam ammu pärimistele, kui ehk mühatab midagi ja kaob kohe peale töötegemist. Niisama ei tule ta kunagi.

 19-aastase Kaie vanaema on pisut seniilne ja talle tuleb rääkida samu asju mitu korda. Selle pärast saadab tüdruk juba viimased viis aastat oma noorema venna, kui ema palub neil vanaema juurest läbi astuda. Kaie ei viitsi mitu korda ühte juttu rääkida ning ei lähe seepärast üldse. Tal on vaja õppida, sõpradega aega veeta ning oma garderoob viimasepeal hoida. Vanaema aga vaatab iga kord lootusrikkalt ukse poole, et ehk tuleb nüüd Kaie ka.

 Ülemäära hoolitsev ja korraarmastaja on sõnad, mis käivad täpselt 17-aastase Silveri vanaema kohta. Alati, kui ta külla tuleb, kukub ta kohe koristama ning teeb vahel isegi õhtusöögi valmis. Kuna Silverile meeldib, et asjad on pisut lohakil ning ta leiab need sealt, kuhu jättis, siis saab ta vanaema peale alati kurjaks, kui viimane tema toas midagi teise kohta tõstab. Poiss saab vahel isegi nii vihaseks, et tõstab häält ning ütleb, et vanaema ei peaks ennast nende ellu toppima. Vana naine tahab aga lihtsalt aidata, olla oma laste ja nende perekondade lähedal ega märkagi, kuidas tekitab liigse hoolitsusega rohkem kahju kui kasu.

 Kaheksase Miku vanaema on juba seitse aastat surnud. Ka ei ole tal teist vanaema, sest Miku isa kasvas hoopis oma tädi hoole all. Poisil on alati kole kahju, et ta ei saa suveks maale minna nagu tema sõber Rainer, kes tuleb alati vanaema juurest tagasi lahedate puumõõkade ja maitsvate kaneelirullidega. Mikk tunneb väga puudust vanaemast, kes võiks teda hoida, kui ema ja isa on kontserdil, ja kes räägiks kindlasti põnevamaid lugusid, kui lapsehoidjad.