Kõige ausam luuletus

Ma lubasin endale, et ei mõtle laupäevaõhtuti sinust,
ei nuta sind taga ega ürita mõista, mis valesti läks,
aga siis tuli meelde,
kuidas ma jätsin sulle raamatute vahele pisikesi sedeleid,
et talvel küttes oli su toas lämmatavalt palav,
kuidas sõitsime ratastega mööda külavaheteid ja mul läks pedaal katki,
et su sõrmed olid alati õlised ning sa kartsid mind ära määrida,
su käed värisesid, kui puudutasid mu nägu
ja meile meeldis unistada suurelt,
kuidas sa häbenesid natuke oma lapsepõlve fotosid ning naersid minu omade üle,
et su nahal oli päikese ja mustuse lõhn,
ma jooksin vahel käpuli su kodutrepist üles,
ja ootasin sind kuude kaupa koju ning tegin tuleku puhul juustukooki,
kuidas ma seisin õhtuti pliidi taga, kui sina olid veel ära,
ja sa ei tahtnud, et ma käiks tänaval paljajalu,
ma võisin sinuga rääkida tunde, ise teadmata millest
ning uskusin, et me sobime ja igavik on tõepoolest olemas.
Tuli meelde, kuidas sa lubasid tulla poole tunni pärast, aga mööda läks kolm,
ja pidid viima mu välja sööma, aga ununes,
ütlesid, et oled kogu peoõhtu minu päralt, aga siis enam ei tahtnud,
lubasid, et ei tee kunagi haiget, aga lõpuks ei olnud minust midagi järel.
Ja kogu selle aja teadsid, et ma ei oska end sinu eest kaitsta,
et kogu mu elu käib ümber sinu,
ja ikka lükkasid mu eemale ning lasid mul kaotada oma sära.
Ja siis ma mõtlen, et kas sa kunagi üldse said aru,
kas sa üldse tundsid mind nii nagu ma uskusin,
ja kuhu kadus see, keda mina need aastad nägin
ning kas see, mis nüüd möödanik, oligi üldse päris?
Kui oli, siis miks me ometi ei osanud teineteist hoida?
Ja kui polnud, siis miks me üldse
lõhkusime teineteise tunded ja hävitasime usu,
pingutasime vahel vere ninast ja pidasime kõigele vastu,
kohtlesime halvasti ja ütlesime inetult,
jätsime ütlemata ning püüdsime paraneda,
kaotasime aastad ja suure osa endast?
Kui see polnud, siis miks me üldse?
Kuid see oli ju...ja me ei osanud teineteist hoida.