Tuled aprilli viimasel õhtul
hõikad akende all
ja me läheme otsima padakonni
mu maja tagant laugaste pealt
silmanurgast piilun sind
kui näen et sa ei vaata
ja murran pead
murran krõbisevat kulu
et kas tõesti konni otsid
või hoopis midagi muud
ja küsida ka ei julge
sest vaikus on korraga kallis
et kas minu armastus võikski olla piisav
et sa lõpuks minu juurde jääks
kas ma olengi see keda ootad
keda unedes enda kõrval näed
päike upub juba vette
ei leia me konnasid ega kulda
sa mätta otsast naerulsui hõikad
et tagasi mu juurde
võid teine kordki ju tulla