vaatasime täna loengus,
kuidas karjala puruvanad memmed
hauaküngastel itkuvad oma varalahkund poegi
nii et süda hüppab välja seest
ja kardad, et tädike heidab ise ka kurvastusest
sinna samma hinge,
aga siis krapsavad nad kõbusalt püsti,
pühivad pisarad ja sädistavad edasi -
on poja pärast ohitud,
südamevalust soiutud,
aga pärast tuleb jälle päris elu,
see, kus sul on sadatuhat toimetust
ja pole aega isegi ära surra.
ja siis oleme meie, kahekümnendates tütarlapsed,
kaotanud oma unustamismehhanismid,
oskuse leppida ja lasta minna,
südamevaludega sügaval,
kipitustega rinna all,
lähme elus rohkem kossa-kossa
kui karjala memmed -
kiledahäälsed pearättidega tädid,
kes omal jalal ei jaksa
isegi surnuaiale minna
ja ootavad kuude kaupa kogumisnäljas folkloriste,
kes neid autoga kohale sõidutaks.
No comments:
Post a Comment