23.2.11

"Koduarmastus"

käänaku peal kasvab rohu seest maja
päikese käes ta kollane
tormis süsimust kui vaja
trepp pisut mullane
aed ta ümber on viltu vajunud
kõnnitee ammu rohtu kasvanud
inimesed sootuks kadunud
sisse pole keegi astunud
kirsipuud seisavad nukralt koos
peenrad on umbrohtu täis
kassitapp kasvamisega hoos
kes siin küll viimati käis?
mul on nii raske uskuda
aga ometi seda tean
olen lasknud mälestustel tuhmuda
tulen tagasi, kui veab
käänakul kasvab minu kodu
ja on alati olnud seal
ise käin küll võõraid radu
aga kodu ei unusta eal.



Armastan seda väikest Eestimaad, oma kodu ja ei tahaks elada kunagi kusagil Vahemere ääres või Austraalias. Mulle meeldib siin.

2 comments:

Maarja Eliisabet said...

wowow! kus on "like"-nupp? nii ilus luuletus, isamaaline ja puha (:

Laura Evisalu said...

mul on "reageering"-nupp :D