Väljas on jälle talv. Ta on olnud seal juba kaua, isegi liiga kaua. Hommikuti kui ärkan, taban end vahel igatsevalt aknast välja vahtimas, lootes leida väikseimatki märki kevadest, mis ei tule ega tule. Õues ei ole enam kaugeltki mitte nii külm kui varem. Mul on suisa palav. Võtaksin hea meelega heleda jope seljast, kuid ei riski. Väljas on ikkagi ju talv.
Must koer minu ees naudib täiel rinnal vabadust. Ta traavib kiiresti mööda teerada, põikab vahel sügavale metsa ning tuleb jälle tagasi, et kontrollida, kas ikka alles olen. Mõnikord muutub ta liiga uljaks ja leiab end kõrvuni lumes.
Minu sinistes saabastes jalad jätavad puhtale lumele jälgi. Üritan võtta võimalikult ühe pikkuseid samme, et muster oleks korrapärane.
Koer tõstab pead ja jääb seisma. Eemal jookseb pisike taks oma peremehe eest ära. Minu must koer vaatab mulle küsivalt otsa. Tahaksin kohutavalt lubada tal taksile vastu tormata, aga ei saa seda teha. Mingid kombed peavad ikka jääma. Kutsun looma enda juurde ja võtan kaelarihmast kinni. Möödume lärmakast koerakesest.
Mida lähemale linnale jõuame, seda mustemaks lumi muutub. Võib-olla olen liiga nõudlik ja pirtsakas, aga inimesed tõesti peaksid veidikenegi vaeva nägema, et lumi jääks puhtaks ning talv oleks muinasjutuliselt valge, mitte hall ja kohati kollane. Käige jala!
Palun mustal koeral lõpetada aia taga ketis oleva liigikaaslase peale urisemine ja sean sammud kodu poole.
Alustuseks võtan paksud riided seljast.
2 comments:
väga hea, meeleolu annab kenasti edasi, aga... must koer kas seisatab, või jääb seisma (aga ei jää seisatama - if you know what I mean). Muid on igati tore lugu.
Täbinks, Lohe.
Post a Comment