veidi-veidike kutsuvalt.
tema valgus paistis soe
ja kelleski kodutunde tekitas.
kusagil peidus
mõni maha kantud salapära
ja unustamatu seiklusjutt -
lugu, mida salaja
väga väga salaja
pealt nähti,
vilksamisi kaeti,
pooljuhuslikult,
pilusilmil uudistati.
vihmas ja udus
oma tuhme kiiri
ilmale pildudes -
tohutu salapära
ja metsikus!
aga ei...
see oli ju
tavaline
vilets,
ausalt öeldes,
juba maha kantud
tänavalatern.
1 comment:
aitäh, päästsid mu õhtu.
Post a Comment