Õpetaja üritab meeleheitlikult minu kirjandites vigu leida ja rõõmustab, kui saab kuhugi ühe koma sokutada. (:
(Aga noh, nüüd seda arvutisse trükkides suutsin ikka hulgi vigu sisse teha ja tähti ära kaotada.)
(Aga noh, nüüd seda arvutisse trükkides suutsin ikka hulgi vigu sisse teha ja tähti ära kaotada.)
Klassikirjand
Raskused on võitmiseks
„Ma ei saa
hakkama, lihtsalt ei suuda ja kõik!” Justkui kasetti kerisin oma peas üha ringi
ja ringi. Olin kohutavalt kurnatud, ihkasin ainult pea uuesti padjale toetada
ning ümbritsevast mitte välja teha.
Ometigi polnud mul valikut, tuli lükata jalad
üle voodi serva, tõusta püsti, panna seelik ja kampsun selga ja minna inimeste
hulka. Nagu kõigil eelnevatel päevadel ning nädalatel ei tekitanud see
väljavaade minus vähimaidki positiivseid emotsioone, just nüüd, kus rõõmus meel
oleks marjaks ära kulunud. Ma ei soovinud enam naeratadagi.
Ehk oleks kordades parem, kui ei oleks öelnud
välja seda lihtsat lauset, mis muutis paari päevaga kogu tutvusringkonna
suhtumist minusse.
„Mul on leukeemia.” Mäletan, et mu hääl isegi
ei värisenud, olin jõudnud juba leppida, et arstide sõnul jääb mu ellujäämise
tõenäosus kõvasti alla vähki suremisele. Arvasin, et sõpradele tuleb teavitada
säärastest seikadest oma elus. Tahtsin anda ka neile võimaluse seista silmitsi
faktiga, et ma ei tohi enam teha kõiki harjumuspäraseid asju, juuksed langevad
välja, põsed vajuvad lohku, silmad kaotavad igasuguse sära. Osa minust lootis,
et nad vähemalt üritavad suhtuda minusse endistviisi, rääkida ikka oma naljakaid
jutte, konnata minuga mööda tänavaid, kuid nemad pidasid paremaks lasta istuda
mul üksi nurgas, vaadata kaugelt haletsevate pilkudega ning alustada igat
vestlust küsimusega: „Kuidas sa ennast tunned?”, et saaksin neile vastu
pomiseda: „Enamvähem.”, kuigi mu peas kisendab üks hüsteeriline hääl, et kõik
on kohutav, mitte miski mu elus pole enam sama, sõbrad hoiavad distantsi, isa
veab mind igal nädalal haiglasse, roosakas jume on asendunud halliga,
tugevatest juustest alles mõned salgud.
Seepärast ma enam ei tahagi hommikul ärgata ja
kodust välja minna – mu kõige kallimad inimesed on kaotanud selle nii olulise
omaduse – iseenesestmõistetavuse – ja esitavad küsimusi, millele vastata pole
vajagi. Nüüd eiravad nad igasuguseid tavasid, toovad sõprusesse minu poolt
vihatud jooni, kus sa aina pärid ja küsid, aga ise loogiliselt ei järelda.
Kuidas saaks üks vähihaige tüdruk tunda end hästi?
Käin ikka koolis, vastan telefonikõnedele,
lähen välja, kui kutsutakse, sest ma saan terveks. Ükski arst ei saa mulle
öelda, et pean nüüd surema – ma ei taha veel elust lahti lasta. Tarvis on
ülikooli filoloogiat õppima minna, muretseda endale tuhmoranš kollase eeskojaga
maja, hea huumorisoonega abikaasa ning kolm last: Sonja, Mart ja Äliss. Poiss
võiks sündida esimesena, siis oleks tüdrukutel võimalus omada vanemat venda.
Kuid ma ei jaksa enam ega taha näha ühtki
haletsusest nõretavat nägu, mida kunagi pidasin endale tuttavaks ja armsaks,
aga ei tunne enam äragi. Ma ei taha alla anda, kuid isegi sisse hingata on
raske, kogu maailm rõhub õlgadele.
„Tulge, naeratage nagu varem, rääkige mind
oimetuks ning unustage, mis kell pidite koju minema. Ma ei hakka surema, mul on
vaja kolm last saada!” Keegi ei kuule, sest kadunud on igasugune soov teistega
lävida. Tean, et nad kergitaksid vaid virilalt suunurki ning kohtleks mind ikka
nagu mahakantut.
Saan terveks, juuksed kasvavad tagasi, enam ei
ole keemiaravist süda paha – paranen, sest ei jäta endale teist valikut. Kahju
on ainult sellest, et mu sõbrad minusse sama suure pühendumusega ei usu.
Ema ütles, et kõige suurematest raskustest
tulebki ihuüksi läbi murda, seega igal hommikul, tundes, et ei taha ega jaksa,
panen ikka riidesse ja lähen inimeste sekka, sest see on ainuke võimalus. Ühel
päeval pean elama tuhmoranžis kollase eeskojaga majas!
3 comments:
arvutil kirjutamine pole sinu teema? siin on küll palju vigu.
kui see on parandatud kirjand, siis ma võin vabalt olla ka Deboora Vaarandi. Trüki välja, teeme kohtudes vigade ja sõnastuse kriitilise analüüsi :D Aga loomullikutl tuleb edasi kirjutada, Präänik!
Arvuti pole jah väga minu sõber - ma ei suuda trükitud teksti kunagi niimoodi üle kontrollida, et sealt vigu leiaksin.
Post a Comment