Raskused on võitmiseks

 Õpetaja üritab meeleheitlikult minu kirjandites vigu leida ja rõõmustab, kui saab kuhugi ühe koma sokutada. (:


(Aga noh, nüüd seda arvutisse trükkides suutsin ikka hulgi vigu sisse teha ja tähti ära kaotada.)

Klassikirjand

Raskused on võitmiseks

„Ma ei saa hakkama, lihtsalt ei suuda ja kõik!” Justkui kasetti kerisin oma peas üha ringi ja ringi. Olin kohutavalt kurnatud, ihkasin ainult pea uuesti padjale toetada ning ümbritsevast mitte välja teha.

 Ometigi polnud mul valikut, tuli lükata jalad üle voodi serva, tõusta püsti, panna seelik ja kampsun selga ja minna inimeste hulka. Nagu kõigil eelnevatel päevadel ning nädalatel ei tekitanud see väljavaade minus vähimaidki positiivseid emotsioone, just nüüd, kus rõõmus meel oleks marjaks ära kulunud. Ma ei soovinud enam naeratadagi.

 Ehk oleks kordades parem, kui ei oleks öelnud välja seda lihtsat lauset, mis muutis paari päevaga kogu tutvusringkonna suhtumist minusse.

 „Mul on leukeemia.” Mäletan, et mu hääl isegi ei värisenud, olin jõudnud juba leppida, et arstide sõnul jääb mu ellujäämise tõenäosus kõvasti alla vähki suremisele. Arvasin, et sõpradele tuleb teavitada säärastest seikadest oma elus. Tahtsin anda ka neile võimaluse seista silmitsi faktiga, et ma ei tohi enam teha kõiki harjumuspäraseid asju, juuksed langevad välja, põsed vajuvad lohku, silmad kaotavad igasuguse sära. Osa minust lootis, et nad vähemalt üritavad suhtuda minusse endistviisi, rääkida ikka oma naljakaid jutte, konnata minuga mööda tänavaid, kuid nemad pidasid paremaks lasta istuda mul üksi nurgas, vaadata kaugelt haletsevate pilkudega ning alustada igat vestlust küsimusega: „Kuidas sa ennast tunned?”, et saaksin neile vastu pomiseda: „Enamvähem.”, kuigi mu peas kisendab üks hüsteeriline hääl, et kõik on kohutav, mitte miski mu elus pole enam sama, sõbrad hoiavad distantsi, isa veab mind igal nädalal haiglasse, roosakas jume on asendunud halliga, tugevatest juustest alles mõned salgud.

 Seepärast ma enam ei tahagi hommikul ärgata ja kodust välja minna – mu kõige kallimad inimesed on kaotanud selle nii olulise omaduse – iseenesestmõistetavuse – ja esitavad küsimusi, millele vastata pole vajagi. Nüüd eiravad nad igasuguseid tavasid, toovad sõprusesse minu poolt vihatud jooni, kus sa aina pärid ja küsid, aga ise loogiliselt ei järelda. Kuidas saaks üks vähihaige tüdruk tunda end hästi?

 Käin ikka koolis, vastan telefonikõnedele, lähen välja, kui kutsutakse, sest ma saan terveks. Ükski arst ei saa mulle öelda, et pean nüüd surema – ma ei taha veel elust lahti lasta. Tarvis on ülikooli filoloogiat õppima minna, muretseda endale tuhmoranš kollase eeskojaga maja, hea huumorisoonega abikaasa ning kolm last: Sonja, Mart ja Äliss. Poiss võiks sündida esimesena, siis oleks tüdrukutel võimalus omada vanemat venda.

 Kuid ma ei jaksa enam ega taha näha ühtki haletsusest nõretavat nägu, mida kunagi pidasin endale tuttavaks ja armsaks, aga ei tunne enam äragi. Ma ei taha alla anda, kuid isegi sisse hingata on raske, kogu maailm rõhub õlgadele.

 „Tulge, naeratage nagu varem, rääkige mind oimetuks ning unustage, mis kell pidite koju minema. Ma ei hakka surema, mul on vaja kolm last saada!” Keegi ei kuule, sest kadunud on igasugune soov teistega lävida. Tean, et nad kergitaksid vaid virilalt suunurki ning kohtleks mind ikka nagu mahakantut.

 Saan terveks, juuksed kasvavad tagasi, enam ei ole keemiaravist süda paha – paranen, sest ei jäta endale teist valikut. Kahju on ainult sellest, et mu sõbrad minusse sama suure pühendumusega ei usu.

 Ema ütles, et kõige suurematest raskustest tulebki ihuüksi läbi murda, seega igal hommikul, tundes, et ei taha ega jaksa, panen ikka riidesse ja lähen inimeste sekka, sest see on ainuke võimalus. Ühel päeval pean elama tuhmoranžis kollase eeskojaga majas!